Autor: Pärt Peterson, Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia professor
Inimeste kohatist umbusku COVID-19 vastaste vaktsiinide suhtes toidab muuhulgas asjaolu, et need töötati välja meditsiini ajaloos erakordse kiirusega. On ju vaktsiinide tootmine ja kasutuselevõtt ajalooliselt olnud pikaajaline protsess. Kuidas selline kiirus võimalikuks osutus?
COVID-19 vastaste vaktsiinide loomise aluseks olid 2000. aastate alguses Aasias aset leidnud SARS-CoV puhangust saadud teadmised. See võimaldas õppida tundma viiruse paljunemist ning saadi teada, et viiruse ogavalk on sobiv sihtmärk vaktsiinide arendamiseks. Nii et kui 2019. aasta lõpus hakati Hiinas Wuhani regioonis haigestuma ebatüüpilisena tundunud kopsupõletikku, sai juba 2020. a jaanuaris selgeks, et haigust põhjustab uus viirus SARS-CoV-2 ning kirjeldati kiiresti selle viiruse genoomi ehitust. Veebruariks 2020 oli teada viiruse toimemehhanism: kuidas see kinnitub rakkudele, neisse siseneb ning võtab üle raku põhilised toimimismehhanismid, et toota uusi viirusosakesi.
Selgus ka uue viiruse aktiivsema leviku põhjus võrreldes 2003. aastal leitud SARS-CoV-ga: uus viirus kinnitub rakkudele kümme korda efektiivsemalt kui tema varasem sugulane. Kohe pärast viiruse nukleotiidjärjestuse teadasaamist hakkasid kümned kui mitte sajad erinevad laborid üle maailma katsetama uute vaktsiinidega, kasutades nii senituntud kui uudseid meetodeid. Osade vaktsiinide loomisel kasutati väga edukalt uuenduslikku mRNA tehnoloogiat, mida oli varem rakendatud erinevate vähkkasvajate vastaste immunoteraapiate loomiseks. mRNA tehnoloogial põhinevad vaktsiinid võimaldasid panna inimese rakud tootma viiruse ogavalku, mis imiteeris viirusega nakatumist, see omakorda päädis immuunvastuse kujunemisega.
Vähem kui aastaga valmistati vaktsiinid, läbiti kliinilised katsetused ja saadi kasutusload reguleerivatelt organisatsioonidelt (EMA, FDA). SARS-CoV-2 vastased vaktsiinid vähendasid märkimisväärselt rasket haigestumist. Vaktsiinide laialdane kasutamine on olnud väga oluline selleks, et vältida hospitaliseerimisi ja surmasid vanemate ja kaasuvate haigustega inimeste seas ning vähendada koormust riikide meditsiinisüsteemidele ning majandusele.
