Küsimused ja vastused
Mis on nakkushaigus?
Nakkushaiguseid põhjustavad viirused ja bakterid, nende toksiinid, algloomad ja haigusttekitavad seened. Nakkushaigused levivad inimeselt inimesele õhu ning vere kaudu, käte ja esemete vahendusel, mõnikord ka toidu, joogi või pinnase (näiteks mulla) kaudu ning sugulisel teel. Neid võivad kanda ka puugid, sääsed, kirbud, täid ja ka suuremad loomad. Haigestumist mõjutavad mitmed tegurid - inimese tervislik seisund, nakkusetekitajaga kokkupuute viis ja kestvus ning immuunsuse olemasolu. Mitmete nakkushaiguste vastu annab kaitse vaktsineerimine.
Kuidas immuunsüsteem nakkushaiguste eest kaitseb?
Nakkushaigusest võitu saamiseks tuleb immuunsüsteemil esmalt haigusetekitajad ära tunda. Nende tuvastamisega tegelevad valged verelibled, mis seejärel hakkavad tootma viirusele või bakterile vastavaid antikehi. Antikehadel on kaks ülesannet:
- rünnata haigustekitajaid, eesmärgiga nad hävitada ning nakkusest jagu saada;
- kaitsta inimest ka edaspidi selle nakkushaiguse eest.
Antikehi ei hakata tootma kohe, kui inimene nakatub, vaid selleks kulub tavaliselt 2-3 nädalat. Järgmisel korral samade haigustekitajatega kokku puutudes on aga immuunsüsteem nende alistamiseks juba valmis ja reageerib kiiremini. Sel juhul nakkushaigust ei teki või kulgeb see kergemal kujul. Inimene on seega muutunud haiguse suhtes immuunseks.
Kui olen haiguse läbi põdenud, kas siis immuunsus püsib terve elu?
Mõne nakkushaiguse läbipõdemine annab selle vastu pikaajalise või isegi eluaegse immuunsuse. Sellisel juhul inimene enam ei haigestu.
Paljude nakkushaiguste puhul aga ei püsi immuunsus kuigi kaua. Siin on mitmeid põhjuseid. Esiteks võib haigustekitaja muuta oma ehitust sedavõrd, et immuunsüsteem ei tunne seda enam ära. Teiseks ei pruugi immuunsüsteemil haigusetekitajaga võideldes tekkida pikaajalist „mälu“ ning aja möödudes immuunsus kaob.
Kuidas vaktsiinid nakkushaiguste eest kaitsevad?
Vaktsineerimine on looduslähedane viis immuunsuse kujundamiseks. Vaktsiin sisaldab haigust tekitava viiruse või bakteri neid osakesi, mille kaudu immuunsüsteem haigustekitaja ära tunneb. Haigust ennast nende tõttu aga ei kujune. Seega sünnib vaktsineerimise tulemusel samasugune immuunsus, nagu nakkushaiguse läbipõdemisega, kuid ilma ohu ja vaevata.
Kui haiguse vastu vaktsineeritud inimene nakatub, siis immuunsüsteem on kohe valmis organismi kaitsma. Haigustekitajad hävitatakse enne, kui nad saavad hulgaliselt paljuneda. Nii on takistatud ka nakkuse levimine edasi teistele. Selline kaitsekilp toimib aga vaid siis, kui piisav hulk elanikkonnast on vaktsineeritud. Ühes vaktsineeritute hulga vähenemisega on mitmes Euroopa riikides tekkinud taas haiguspuhanguid. Ilmekaks näiteks on leetrid.
Miks on vaktsineerimine vajalik?
Haiguse vältimine on alati parem ja kergem kui selle läbi põdemine. Vaktsineerimine on väga tõhus ning ohutu viis kaitsta nii lapsi kui ka täiskasvanuid tõsiste tagajärgede eest.
Vaktsineerimine aitab tõkestada haiguste levikut ning on eriti vajalik neile, keda mingil põhjusel ei saa vaktsineerida.
Vaktsineerimise mõju nakkushaiguste levikule Eestis saab vaadata siit infograafikutelt. Nagu näha, on tõhus töö vaktsineerimisel tekitanud aastatega olukorra, kus nii mõnigi ohtlik haigus on Eestist peaaegu kadunud. Kahjuks on see endaga kaasa toonud ka võltsi turvatunde, justkui enam ei peagi midagi tegema. Fakt on aga see, et nakkushaigused on sama ohtlikud, kui varem ning võimaluse tekkides toovad kaasa hulgaliselt ebameeldivaid tagajärgi.
Miks alustatakse vaktsineerimisega juba imikueas?
Seetõttu, et paljud haigused kulgevad eriti raskelt just imikueas. Näiteks rohkem kui pooled b-tüübi hemofiilusbakteri põhjustatud rasketest haigusjuhtudest esinevad alla üheaastastel lastel, samuti on läkaköha eriti ohtlik just kõige noorematele. Imiku- ja väikelapseeas B-hepatiiti nakatumise tagajärjeks on suure tõenäosusega krooniline maksapõletik ja maksatsirroos. Laste vaktsineerimisest saab rohkem lugeda siit.
Miks on mõne haiguse vastu vaja end korduvalt vaktsineerida?
Korduvad vaktsineerimised on vajalikud selleks, et olla kindel immuunsuse tekkimises ja selle püsimises. Immuunsuse tekkeks ja püsimiseks vajalike vaktsiinisüstide arv ja vaktsineerimise sagedus on kindlaks määratud kliiniliste uuringutega.
Kas immuunsus tekib kohe pärast vaktsineerimist?
Pärast vaktsiini esmast manustamist kulub immuunsuse kujunemiseks tavaliselt kaks-kolm nädalat. Teatud juhtudel vajab immuunmälu nö meeldetuletusi kordusvaktsiinide näol. Nii on organism vajadusel haigusetekitajatega kohtumiseks valmis.
Miks vaktsineeritud inimene mõnikord siiski haigestub?
Vaktsiinid, nagu muud ravimid, ei ole 100% efektiivsed. See tähendab, et väiksel hulgal vaktsineeritutest ei teki piisaval hulgal kaitsekehi ning nad on ikkagi ohus. Haigestumise võib muuta võimalikuks ka kehv tervislik seisund, näiteks immuunpuudulikkusega kulgev haigus.
Ühtlasi peab arvestama, et vaktsiinid ei paku alati eluaegset kaitset.
Milliseid vaktsiine on olemas?
Vaktsiine on mitut tüüpi:
- Elusvaktsiinid sisaldavad elusaid nõrgestatud mikroorganisme, mis ei ole võimelised põhjustama haigust, küll aga pakuvad immuunsüsteemile piisavalt informatsiooni kaitsekehade loomiseks. Elusvaktsiinid on näiteks tuberkuloosivaktsiin ning leetrite, mumpsi ja punetiste vaktsiin.
- Inaktiveeritud ehk surmatud vaktsiinid sisaldavad elutuid haigustekitajaid, mis pakuvad immuunsüsteemile samuti piisavalt informatsiooni vajalike kaitsekehade loomiseks. Inaktiveeritud vaktsiini kasutatakse näiteks lastehalvatuse vastu immuunsuse tekitamiseks.
- Komponentvaktsiinides on üksikud täpselt valitud antigeenid, mis on vajalikud tõhusa immuunsuse tekkeks. Komponentvaktsiinideks on näiteks atsellulaarne ehk rakuvaba läkaköhavaktsiin, mis sisaldab kolme erinevat antigeeni; b-tüübi hemofiilusnakkuse vaktsiin, mis sisaldab kahte erinevat antigeeni ja B-hepatiidi vaktsiin, mis sisaldab üht antigeeni. Difteeria- ja teetanusevaktsiinid sisaldavad mõlemad samuti üht antigeeni.
Mida vaktsiinid sisaldavad?
Lisaks haigusetekitaja(te) osakestele ehk antigeenidele sisaldavad vaktsiinid väga väikestes kogustes abiaineid, mis on vajalikud vaktsiinide tõhususe ja ohutuse suurendamiseks. Nendel väikestel ainekogustel toksilised toimed puuduvad. Vaktsiinides sisalduvate abiainete täielik loetelu leiab ravimi pakendi infolehes.
Kui tõhusad on vaktsiinid?
Vaktsiinide tõhusust hinnatakse selle alusel:
- kui suurel hulgal vaktsineeritutest tekkisid immuunsuseks vajalikud antikehad;
- kui paljudel vaktsineeritutest nakkushaigus ära hoitakse.
Vaktsiinid on väga tõhusad - tänu neile on teatud nakkushaigustesse haigestumine oluliselt vähenenud (vaktsiinide ajaloolisest mõjust loe siit) või üldse kadunud. Enamus lastele antavatest vaktsiinidest tekitavad 90-99% patsientides immuunsuse. Kui vaktsineeritud laps siiski nakatub, siis põeb ta seda haigust kergemal kujul.
Kas vaktsiinid on ohutud?
Vaktsiinide ohutusest saab lugeda sellele pühendatud sektsioonist, mille leiab siit.
Kas vaktsineerimine põhjustab haigestumist?
Vaktsiinid ei põhjusta inimese haigestumist nakkushaigusesse, sest nad sisaldavad ainult surmatud või nõrgestatud haigusetekitajat või nende osakesi, mis pole võimelised nakkushaigust esile kutsuma.
Teadaolevalt ei mõjuta vaktsiinid ka haigestumist teistesse haigustesse. Küll võib mõnikord vaktsineerimine juhuse läbi kokku langeda mõne terviseprobleemi ilmnemisega.
Eestis sünnib aastas ligikaudu 14 000 last. Seega tõenäosus, et mõne terviseprobleemi ilmnemine satub vaktsineerimisega samale ajale on arvestatav. Vaktsiine ja nende mõju on väga palju ja põhjalikult uuritud ning seni puudub tõendatud seos vaktsineerimise ja autismi, suhkurtõve, imikute äkksurma, astma, atoopilise dermatiidi jpt haiguste ning tervisehäirete vahel.
Kas vaktsineerimine nõrgestab või kahjustab immuunsüsteemi?
Vaktsineerimine muudab immuunsüsteemi tugevamaks ning tõstab valmisolekut konkreetse haigusetekitajaga kohtudes organismi kaitsta. Immuunsüsteem töötab edasi samamoodi nagu varem.
Kas vaktsineerimine võib immuunsüsteemi üle koormata?
Vaktsineerimine annab immuunsüsteemile jõukohase koormuse. Tänapäevastes liitvaktsiinides on palju vähem koostisosi kui haigusi tekitavates mikroobides. Näiteks difteeria, teetanuse, läkaköha, hemofiilusnakkuse ja lastehalvatuse eest kaitsvas liitvaktsiinis on vähem kui 25 koostisosa ja antigeeni, läkaköha tekitavas bakteris aga ligikaudu 3000 antigeeni.
Inimeste, sealhulgas vastsündinute ja imikute, immuunsüsteem on vaktsiinidest kasu lõikamiseks piisavalt tugev. Laps puutub juba sünnitusel ja selle järgselt kokku paljude mikroorganismidega ning tema immuunsüsteem kaitseb teda. Vaktsiinide antigeenid on nagu tilk paljude antigeenide meres.
Kas vaktsineerimine MMR-vaktsiiniga põhjustab autismi?
Ei põhjusta. 1998. aastal püstitas Briti uurija nimega Andrew Wakefield hüpoteesi, et MMR vaktsiin võib põhjustada autismi. Meditsiiniajakirjas The Lancet ilmus kirjeldus kokku 12 lapsest, kelle kohta väideti, et autism võis tekkida pärast MMR-vaktsiini. Et kindlaks teha, kas Wakefieldi kahtlus on õige, on kogu maailmas viidud läbi väga palju uuringuid, mis on hõlmanud rohkem kui miljonit uuritavat. Nende uuringute tulemusena on kinnitatud, et MMR-vaktsiin ei põhjusta ega soodusta autismi. Autismispektri häiret esineb ühevõrra nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata lastel. Lisaks selgus hiljem, et Andrew Wakefield esitas võltsitud andmeid ning ajakiri The Lancet võttis artikli tagasi.
Kas tiomersaal põhjustab autismi?
Ei põhjusta. Tiomersaal on elavhõbedat sisaldav säilitusaine, mida on kasutatud mõnedes vaktsiinides. Põhjalikud mahukad uuringud on näidanud, et vaktsiinides sisaldunud tiomersaal ei ole suurendanud autismi riski. Vaktsiinis sisalduv tiomersaal võib kõrvaltoimena põhjustada paikset ülitundlikkusreaktsiooni, teisi kõrvaltoimeid ei ole leitud. Eesti immuniseerimiskava täitmiseks kasutatavad vaktsiinid ei sisalda tiomersaali.
Kas on põhjust arvata, et vaktsineerimine mingil muul viisil võib põhjustada autismi?
Ei, vaktsineerimiste ja autismi vahel ei ole leitud põhjuslikku seost ja vaktsineerimistel ei ole laste arengule negatiivset mõju. Vastupidi – on leitud, et vaktsineeritud laste areng
võib olla parem, sest kriitilistel kasvuperioodidel ei pea nad kulutama keha ressursse raskete haigustega võitlemiseks.
Mõned lapsevanemad muretsevad, et vaktsineerimine võib põhjustada autismi. On räägitud ka “autismi epideemiast”. Tõepoolest, autismispektri häire diagnoosiga inimeste osakaal on suurenenud, kuid see on tingitud peamiselt autismispektri diagnostiliste kriteeriumite olulisest laienemisest ning üldisest teadlikkuse suurenemisest selle diagnoosi osas. Autismispektri häire kujunemisel on väga suur roll geenidel, erinevate uuringute alusel 80-90%. Kui üks ühemunakaksikutest on autistlik, siis tõenäosus, et ka teine kaksikutest on autistlik, on koguni 98%. Autismil ei ole aga ühtainsat või mõnda üksikut põhjustavat geeni – nii nagu autism võib väljenduda väga erinevalt, seostuvad autismiga erinevad geenid ja nende kombinatsioonid.
Kas vaktsineerimine raseduse ajal kahjustab loodet?
Raseda vaktsineerimine on vajalik, sest nakkushaigused ohustavad ka lapseootel naisi. Nii on kindel, et veel sündimata laps on hoitud. Rasedaid vaktsineeritakse üksnes inaktiveeritud ehk surmatud vaktsiinidega.
Millistel juhtudel ei vaktsineerita?
Vaktsineerimisele on vähe vastunäidustusi. Kui on teada, et inimene on mõne vaktsiini või vaktsiini koostisosa suhtes ülitundlik, siis seda vaktsiini ei manustata. Raseduse ajal ja väga tõsise immuunpuudulikkuse korral on vastunäidustatud elusvaktsiinid.
Kui inimene põeb kõrge palavikuga haigust või ilma palavikuta, kuid raske kuluga haigust, lükatakse vaktsineerimine edasi kuni tervenemiseni. Kergekujuline haigus (näiteks nohu) ei ole vaktsineerimise vastunäidustuseks.
Kas vaktsiinidel on kõrvaltoimeid ja millised?
Sarnaselt teistele ravimitele võivad ka vaktsiinide kasutamisega kaasneda kõrvaltoimed. Üldjuhul on need aga suhteliselt kerged.
Arstid tunnevad kõrvaltoimeid, nende tekkepõhjusi, tekkeaega ja oskavad anda käitumisjuhiseid. Võimalike vaktsiini kõrvaltoimete kohta leiab infot ravimi infolehelt.
Kõrvaltoimete kohta üldisemalt saab rohkem lugeda siit ning soovituslikust käitumisest nende puhul siit.
Mida teha, kui pärast kaitsesüsti tekib tervisehäire?
Jälgige enda või lapse tervist tähelepanelikult vaktsineerimisele järgneval ööpäeval. Vajadusel võtke ühendust oma perearstiga või helistage perearsti nõuandetelefonile 1220. Kui on vajalik kiire arstiabi, helistage hädaabinumbrile 112.
Soovitatavast käitumisest kõrvaltoimete puhul saab rohkem lugeda siit.
Milliste haiguste vastu vaktsineeritakse?
Eestis vaktsineeritakse immuniseerimiskava raames tuberkuloosi, B-viirushepatiidi, rotaviirusnakkuse, inimese papilloomiviirus-nakkuse (HPV), difteeria, teetanuse, läkaköha, lastehalvatuse, B-tüüpi hemofiilusnakkuse, leetrite, mumpsi ja punetiste vastu.
Tõhusad vaktsiinid on olemas veel A-viirushepatiidi, gripi, pneumokokk-nakkuse, puukentsefaliidi, koolera, tuulerõugete, vöötohatise, marutõve ja menigokokk-nakkuse eest kaitsmiseks.
Maailma teatud piirkondadesse minnes on oluline ja mõningal juhul ka kohustuslik vaktsineerida end kindlate reisimisega seotud nakkushaiguste vastu nagu Jaapani entsefaliit, kõhutüüfus või kollapalavik.
Täpsemalt saab vaktsiin-välditavate nakkushaiguste kohta lugeda siit.
Kas erinevaid vaktsiine võib samaaegselt manustada?
Reeglina võib samaaegselt manustada erinevaid vaktsiine. Inimese immuunsüsteemile on nendega tegelemine igati jõukohane.
Miks on tähtis immuniseerimiskava vaktsineerimiste tähtaegadest kinnipidamine?
Vaktsineerimise eesmärk on nakkushaigusi ennetada. Seega tuleb seda teha enne haigusetekitajaga kokku puutumist. Seetõttu alustatakse kaitsesüstidega juba lapseeas.
Lisaks haigestumisohule võib vaktsineerimiskavast maha jäämine tähendada ka, et kaitsesüstide eest tuleb tasuda ise (immuniseerimiskavva kuuluvate ja õigeaegselt tehtud vaktsiinide puhul teeb seda riik).
Mida teha kui vaktsineerimise tähtaegadest ei ole kinni peetud?
Kui vaktsineerimised on jäänud tegemata või ei ole tähtaegadest kinni peetud, tasub nõu pidada oma perearstiga. Alati on võimalus vaktsineerimisega jätkata.
Kelle käest saab täpsemat informatsiooni vaktsineerimise kohta?
Täiendavat infot vaktsineerimise kohta saab perearstilt või pereõelt.