Karjaimmuunsus
Vaktsineerimise puhul on oluline rääkida nii selle otseset kui kaudsest mõjust. Otsene mõju väljendub selles, et vaktsineeritud inimesel kujunevad antikehad haigustekitaja vastu ning on seeläbi kaitstud haigestumise eest. Kui aga piisavalt suur hulk rahvastikust on vaktsineeritud ning omandanud vaktsiin-välditava haiguse vastu immuunsuse, saame rääkida ka vaktsineerimise kaudsest mõjust ehk karjaimmuunsusest. Karjaimmuunsuse mõistega väljendatakse olukorda, kus suure vaktsineerimisega hõlmatuse tõttu ei suuda haigused rahvastikus levida. Seetõttu kaitseb karjaimmuunsus ka neid rahvastiku liikmeid, keda meditsiinilistel kaalutlustel ei ole võimalik vaktsineerida.
See, kui palju inimesi peaks efektiivse karjaimmuunsuse tekkeks olema vaktsineeritud, sõltub haigusest ja selle tekitaja reproduktsiooniarvust. Reproduktsiooniarv iseloomustab, kui suur hulk vastuvõtlikust ehk immuunsuseta rahvastikust haigestuks haigustekitajaga kokkupuutel. Näiteks leetrite haige nakatab reaalses elus keskmiselt 12–18 vastuvõtlikku inimest. Ühtlasi on leetrite reproduktsiooniarv inimestel levivate patogeenide hulgas üks kõrgemaid. Sellest tulenevalt peetakse leetrite leviku tõkestamiseks oluliseks vähemalt 95% vaktsineerimisega hõlmatuse määra. Leetrite epideemiale eelnenud perioodi ehk 2015–2017 a andmetel tehtud uuring näitas, et kahe MMR vaktsiiniga hõlmatus oli 28 Euroopa riigis alla 95%. Seega ilmestab praegune olukord selgelt karjaimmuunsuse teooria paikapidavust ja selle olulisust.